Autor kasutab sina-vormi, mis tahtmatult paneb lugejat peategelasele kaasaelama, end osaks temast tundma. Süžee on paeluv ning katkendid Sylvia Plathi päevikust loovad meeleolu igale peatükile. Kurvalt ilus, reaalselt unenäoline.
Elas kord...
kuus miljardit sada kuuskümmend kolm miljonit kaheksasada kaheksakümmend viis tuhat nelisada üheksateist inimest pisikesel planeedil nimega Maa, kus iga kuu suri USAs 42 815 inimest liiklusõnnetustes, kus aasta jooksul suri Inglismaal ja Walesis 11 500 naist rinnavähki, kus igal aastal suri Indias 300 000 inimest vähki, kus Hiinas oli selleks ajaks SARSi surnud 349 inimest, Iraagi sõjas kes-teab-kui-palju inimesi ning kus üldse suri igal aastal rohkem kui 50 000 000 inimest (6 300 000 neist südamerabandusse ning 4 300 000 kopsupõletikku).
Kuid sina ei olnud surnud. Sina olid elus. Miks ometi?
Kuidas elada? Kuidas olla? Enamik asju elus on ju ainukordsed. Neis saad osa vaid korra elus ja siis pead neist võtma kõik. Igast hetkest. Aga miks me tahame nautida? Sellepärast, et siis, kui ajad on raskemad või kurvemad või igavamad, oleks, mida meenutada. Teada, et oled elanud, lohutada ennast mõttega, et oled midagi kogenud. Aga - kuidas seda kõike talletada? Tormates elamusest elamusse, sündmusest järgmisesse, ühest paigast teise, kuhu jääb siis aeg, mil sa selle kirja paned või lauluks teed või seda filmid või sellest pilte teed? Sest kui ajal, mil sa peaksid elama ja kogema, sa istud ja kirjutad või joonistad viimati kogetut, siis see aeg läheb ju raisku ja sela jal sa midagi uut ei saa. Iga päev tunneme me nii palju, näeme nii palju - kas pole kurb mõelda, et see voolab su sisse ja otsekohe sinust välja? Aga see kõik jätab ju jälje... Oh, ehk ta jätab!
Aga elu ongi magus ja kibe. Kui oled kibedat kogenud, oskad hinnata magusat.
Et sina ise oled ainus inimene, kes on sinuga alati kaasas... Aga tegelikult on elu ämbritäis kirsse! Mõned õige magusad, mõned mädanenud, mõned kidurad, mõned lindudest pisut ära nokitud; mõned kokku kasvanud ja teistsugused, mõned eriliselt suured ja mahlased - nii on ka kõik inimesed, keda sa kohtad ja kõik olukorrad, mida koged, erinevad. Vahel isegi väga kummalised.
Rohi ei ole alati rohelisem teisel pool. Vahel on rohi kõige rohelisem just sinu jalge all. Heal lapsel ei ole mitte ainult mitu nime, aga tal võib olla ka mitu kodu... Öeldakse, et kodu on seal, kus on süda... Aga kas kodutud on siis ilmtingimata südametud?
"Kõik on sama, aga teistsugune." ... Teda vaadates ei pruugi sa aimata, et sisemiselt ta naerab ja nutab, omaenda lolluste ja vedamiste ning maailma veidrate salapäraste viiside üle, mille õppimiseks ning mõistmiseks kulub tal terve elu..
Teame asju nende vastandite järgi: kuuma, sest oleme tundnud külma; head, sest oleme otsustanud, mis on halb; armastust viha järgi... Kas kõik, mida me teeme, on püüd valida kahest halvast vähem halb?...
Ka ma ei puhka enam iialgi päikesepaistes - loiult, rammetult & kuldses rahus?... Sinuiit tõukab mu manikaalsesse depressiooni. Aga vähemalt mida madalamale ma langen, seda kiiremini jõuan põhja & alustan taas tõusu. (Sylvia Plath, 1952. 19-aastane.)
No comments:
Post a Comment