Wednesday, April 7, 2010

Doris Karevalt

Üksinda

Kõik on liiga laokil Ja ei mahu
ära kuidagi see valu sinu sees
Mööda tube käid ja otsid rahu
Tõelist rahu leiad üksnes eneses

Kõik on liiga laokil Kogu maja
Pole jõudu otsast alata
Vist on veidi liiga palju vaja
Seks et iseennast salata



Sinule kes sa oled sealmaal

Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.

Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.

Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.


Mossitus

tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust
küsid mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust

valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll


Elanik

Siin ta otsib, siin ta leiab rahu.
Siin ta räägib. Kuigi üksinda.
Räägib ainult enesest. Ning ei mahu
talle pähe, et võiks teistest ka.

Ta ei talu valu. Valulävi
pole seks, et kõrgust karata.
Vale, valehäbi ja ka häbi
temas puuduvad. Mis parata.

Siin ta käib ja krimpsus õunu pureb
tuhvleis jalgu järel vedades.
Tal on taskus murdumatu mure.
Kuid ei kõnelda sest kevades.


Nii särav ja kerge, nii sügav

Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.

Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.

Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.

Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse.

Kui palve püsib puhas leht su ees

Kui palve püsib puhas leht su ees,
ent pliiats paneb vastu pimesi.
Mis on, ei ilmuta end sõnades.

Näol pole nimesid.

Ta vaatab sinu pääle sügavalt
ja kõrgelt. Veider, tõeline ja kurb,
peaaegu hirmutav harmoonia ---

s
ü
n
d
sellega sümmeetriline
m
r
u
s


Ärkamine

Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.

Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas ---
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?

Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta.

Kui kõnelda üksainus kord

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.



Ei, seda valgust ei saa

Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.

Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!

Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui saaks.

Küll oleks see vast jõud.





Üht inimelu teha nähtavaks

Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.

Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.

Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.

See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas

ja tunneb ennast ära
mõlemas.

Friday, April 2, 2010

Eia Uus - Kuu külm kuma



Autor kasutab sina-vormi, mis tahtmatult paneb lugejat peategelasele kaasaelama, end osaks temast tundma. Süžee on paeluv ning katkendid Sylvia Plathi päevikust loovad meeleolu igale peatükile. Kurvalt ilus, reaalselt unenäoline.

Elas kord...
kuus miljardit sada kuuskümmend kolm miljonit kaheksasada kaheksakümmend viis tuhat nelisada üheksateist inimest pisikesel planeedil nimega Maa, kus iga kuu suri USAs 42 815 inimest liiklusõnnetustes, kus aasta jooksul suri Inglismaal ja Walesis 11 500 naist rinnavähki, kus igal aastal suri Indias 300 000 inimest vähki, kus Hiinas oli selleks ajaks SARSi surnud 349 inimest, Iraagi sõjas kes-teab-kui-palju inimesi ning kus üldse suri igal aastal rohkem kui 50 000 000 inimest (6 300 000 neist südamerabandusse ning 4 300 000 kopsupõletikku).
Kuid sina ei olnud surnud. Sina olid elus. Miks ometi?

Kuidas elada? Kuidas olla? Enamik asju elus on ju ainukordsed. Neis saad osa vaid korra elus ja siis pead neist võtma kõik. Igast hetkest. Aga miks me tahame nautida? Sellepärast, et siis, kui ajad on raskemad või kurvemad või igavamad, oleks, mida meenutada. Teada, et oled elanud, lohutada ennast mõttega, et oled midagi kogenud. Aga - kuidas seda kõike talletada? Tormates elamusest elamusse, sündmusest järgmisesse, ühest paigast teise, kuhu jääb siis aeg, mil sa selle kirja paned või lauluks teed või seda filmid või sellest pilte teed? Sest kui ajal, mil sa peaksid elama ja kogema, sa istud ja kirjutad või joonistad viimati kogetut, siis see aeg läheb ju raisku ja sela jal sa midagi uut ei saa. Iga päev tunneme me nii palju, näeme nii palju - kas pole kurb mõelda, et see voolab su sisse ja otsekohe sinust välja? Aga see kõik jätab ju jälje... Oh, ehk ta jätab!

Aga elu ongi magus ja kibe. Kui oled kibedat kogenud, oskad hinnata magusat.

Et sina ise oled ainus inimene, kes on sinuga alati kaasas... Aga tegelikult on elu ämbritäis kirsse! Mõned õige magusad, mõned mädanenud, mõned kidurad, mõned lindudest pisut ära nokitud; mõned kokku kasvanud ja teistsugused, mõned eriliselt suured ja mahlased - nii on ka kõik inimesed, keda sa kohtad ja kõik olukorrad, mida koged, erinevad. Vahel isegi väga kummalised.

Rohi ei ole alati rohelisem teisel pool. Vahel on rohi kõige rohelisem just sinu jalge all. Heal lapsel ei ole mitte ainult mitu nime, aga tal võib olla ka mitu kodu... Öeldakse, et kodu on seal, kus on süda... Aga kas kodutud on siis ilmtingimata südametud?

"Kõik on sama, aga teistsugune." ... Teda vaadates ei pruugi sa aimata, et sisemiselt ta naerab ja nutab, omaenda lolluste ja vedamiste ning maailma veidrate salapäraste viiside üle, mille õppimiseks ning mõistmiseks kulub tal terve elu..
Teame asju nende vastandite järgi: kuuma, sest oleme tundnud külma; head, sest oleme otsustanud, mis on halb; armastust viha järgi... Kas kõik, mida me teeme, on püüd valida kahest halvast vähem halb?...
Ka ma ei puhka enam iialgi päikesepaistes - loiult, rammetult & kuldses rahus?... Sinuiit tõukab mu manikaalsesse depressiooni. Aga vähemalt mida madalamale ma langen, seda kiiremini jõuan põhja & alustan taas tõusu. (Sylvia Plath, 1952. 19-aastane.)