Kõik on liiga laokil Ja ei mahu
ära kuidagi see valu sinu sees
Mööda tube käid ja otsid rahu
Tõelist rahu leiad üksnes eneses
Kõik on liiga laokil Kogu maja
Pole jõudu otsast alata
Vist on veidi liiga palju vaja
Seks et iseennast salata
Sinule kes sa oled sealmaal
Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.
Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.
Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.
Mossitus
tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust
küsid mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust
valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll
Elanik
Siin ta otsib, siin ta leiab rahu.
Siin ta räägib. Kuigi üksinda.
Räägib ainult enesest. Ning ei mahu
talle pähe, et võiks teistest ka.
Ta ei talu valu. Valulävi
pole seks, et kõrgust karata.
Vale, valehäbi ja ka häbi
temas puuduvad. Mis parata.
Siin ta käib ja krimpsus õunu pureb
tuhvleis jalgu järel vedades.
Tal on taskus murdumatu mure.
Kuid ei kõnelda sest kevades.
Nii särav ja kerge, nii sügav
Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.
Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.
Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.
Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse.
Kui palve püsib puhas leht su ees
Kui palve püsib puhas leht su ees,
ent pliiats paneb vastu pimesi.
Mis on, ei ilmuta end sõnades.
Näol pole nimesid.
Ta vaatab sinu pääle sügavalt
ja kõrgelt. Veider, tõeline ja kurb,
peaaegu hirmutav harmoonia ---
s
ü
n
d
sellega sümmeetriline
m
r
u
s
Ärkamine
Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.
Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas ---
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?
Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta.
Kui kõnelda üksainus kord
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Ei, seda valgust ei saa
Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.
Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!
Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui saaks.
Küll oleks see vast jõud.
Üht inimelu teha nähtavaks
Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas.
