Analüüsiv ja unistav, samas ka realistlik ning asjalik Inger on noor inglise keele õpetaja.
Ühes peategelase igatsusest tundmuste järgi leiduvad selles teoses põnevad read tema lõpuklassi ponnistustest, rõõmudest ning lõpetamisest.
Mulle meeldib lugeda selliseid raamtuid, milles leian ennast. Seekord leidsin sarnasusi nii pea- kui ka kõrvalliinist.
Inger meenutas mulle lugedes veidi Evet(pidades silmas asjalikkust, usinust, rõõmsameelsust, utsitajalikkust) ning veidi mind (unistaja, pidev püüd olla parem).
_________________________________________________________________________________________
♠Jah, elada ebakindlalt, kuid kõhklemise krambita, julgeda alati valida, otsustada, jääda iseendaks. Kuidas tunnetada iga hetk elu täiust, et poleks tühje päevi, talveund, tuimust? Et oleks rakendatud kõik – hing, keha ja intellekt. Et ta elaks praegu, tegelikult, täna – mitte mingis umbmäärases umbunud ootuses, kujutelus.
♠Ja siis on maailm nii väike, et ainult sina mahud sinna sisse.
♠/.../ et isegi üksindus pole lõputu tähtedeta öö, pime lootusetuse kuristik, kuhu ei paista ühtegi kiirt. Elu oma ootamatustega, vaibumatu voolamisega heidab üksindussegi aeg-ajalt oma lainete kuma.
♠Armastus on valgus. Ta põletab meid, me võime hukka saada, me võime õnnelikuks saada. Meie – kes meie? Kas me tõesti eksleme pimeduses?
♠Kuidas saaksin vaadata iseend sinu silmade kaudu?
♠Ma olen liiga kärsitu, liiga rahutu, ma tahan kõike korraga jäädavaks ajaks otsustada. Ma olen armastuse jaoks liiga arukas, mul on pidurid peal, ma pean ikka teadma, mis ma teen. Milleks kõik see tarkus ja arukus, kui seda ei saa välja lülitada, kui ta elu segama hakkab?
♠Kanna oma risti ja ole rõõmus, sest paljud on õnnetud just sellepärast, et neil pole niisugust risti. Risti puudumine teeb nad tigedaks, pahuraks, kadedaks ja paneb neid väiklaste sõnadega armastust kiruma. Et ennast õigustada, ütlevad nad, et teda polegi olemas, on ainult väljamõeldis, illusioon.
No comments:
Post a Comment